Paljud inimesed, kes on olnud surmalähedases seisundis, meenutavad, et nad väljusid oma kehast, nägid eredat valgust või mingit imeilusat paika. „Mõne meelest oli see võrratu võimalus heita pilk teispoolsusesse,” öeldakse raamatus „Recollections of Death”. Kuigi Piibel sellistest surmalähedastest kogemustest ei räägi, sisaldab see põhitõdesid, millest järeldub, et need kogemused ei ole nägemused tulevasest elust.

 Surnud on teadvuseta.

Piibel ütleb, et „surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Surres ei jätku meie mõtlemine ega olemasolu mingil uuel tasandil, vaid need lakkavad täielikult. Õpetus surematust hingest, mis pärast keha surma edasi elab, ei pärine Piiblist (Hesekiel 18:4). Seepärast ei saa ükski surmalähedase kogemusega seotud mälestus olla pilguheit taevasse, põrgusse või hauatagusesse ellu.

 Mida rääkis Laatsarus hauatagusest elust?

Piibli jutustus Laatsarusest räägib tõestisündinud surmajuhtumist. Jeesus äratas Laatsaruse üles, kui see oli juba neli päeva surnud olnud (Johannese 11:38—44). Kui Laatsarus oleks nautinud hauatagust elu, oleks olnud Jeesusest väga julm ta jälle maa peale ellu äratada. Ometi ei leia me Piiblist, et Laatsarus oleks rääkinud midagi hauataguse elu kohta. Kui ta oleks seda kogenud, oleks ta sellest kindlasti ka rääkinud. Tähelepanuväärne on seegi, et Jeesus võrdles Laatsaruse surma magamisega, mis viitab sellele, et surnuna polnud Laatsarus mitte millestki teadlik (Johannese 11:11—14).