SS-ohvitserist tõelise Jumala teenijaks

Jutustab Gottlieb Bernhardt

Minu teenistuskohaks Saksa SS-is, Hitleri eliit-ihukaitseväes, oli Wewelsburgi loss. 1945. aasta aprillis sain korralduse hukata lähedalasuva koonduslaagri vange. Nad olid Jehoova tunnistajad. SS nõudis kõhklematut kuuletumist võimule. Olin moraalse dilemma ees. Selgitaksin nüüd, miks.

SÜNDISIN aastal 1922 Saksamaal Reini jõe äärses külas. Ehkki selle kandi elanikud olid kindlalt roomakatoliku usku, kuulus meie pere pietistide rühmitusse, 17. sajandist pärit usuliikumisse. Aastal 1933, kui olin 11-aastane, tuli Hitler Saksamaal võimule. Kuna paistsin silma nii õpinguis kui spordis, valiti mind mõni aasta hiljem õppima akadeemiasse, mis paiknes Marienburgi, praeguse Malborgi lähistel Poolas. Seal, sadade kilomeetrite kaugusel kodust, sukeldusin täielikult natsionaalsotsialistide ehk natside ideoloogiasse. Meile õpetati selliseid asju nagu au, usinus, lojaalsus, kuulekus, kohusetunne ja saksa sünnipära pühakspidamine.

Teine maailmasõda ja SS

Teise maailmasõja puhkedes aastal 1939 asusin teenima Adolf Hitleri eliit-ihukaitseväeosas, mida käsutas tema isiklikult. Üksus varustas valitsusametnikke ihukaitsjatega ning leidis rakendust sõjaväelistes erioperatsioonides. Nägin lahinguid Belgias, Prantsusmaal, Hollandis, Rumeenias, Bulgaarias ja Kreekas. Bulgaarias olles osalesin kaplani läbiviidaval usutalitusel. „Kas vaenlane peab samasugust jumalateenistust?” mõtlesin endamisi. Peas keerlesid küsimused, kas Jumal õnnistab sõda? Kas ta on erapoolik?

Hiljem valiti mind õppima Junkerschule’sse, akadeemiasse, kus noormehi valmistati ette teenimiseks kõrgematel sõjaväelistel ametipostidel. Pärast seda kinnitati mind üksusesse, kes valvas Berliinis Reich’i peakorterit. Seal olin kord tunnistajaks, kuidas Hitler ühe kõrgel tasemel poliitiku peale avalikult röökis. „Kui häbiväärne käitumine!” mõtlesin. Kuid seda välja öelda ei tulnud mul mõttessegi!

Berliinis kohtusin Ingega, kes samuti peakorteris töötas. Kavatsesime just abielluda, kui ootamatult toimetati meie üksus õhusilla kaudu Venemaale rindele – ja seda ilma korraliku talverõivastuseta! Meie, sõdurid, olime olukorrast vapustatud, sest aasta 1941/1942 talvel langes temperatuur alla –30 kraadi.  Seal autasustati mind teise Raudristiga. Saanud hiljem tõsiselt haavata, viidi mind lennukiga tagasi Saksamaale. Abiellusime Ingega aastal 1943.

Minu järgmine teenistuspost oli Hitleri Obersalzbergi residents Baieri mägedes. Seal viibis ka SS-i peamees Heinrich Himmler. Ta lasi mind ravida oma isiklikul massööril ja arstil Felix Kerstenil. Hiljem sain teada, et Kerstenil oli Berliini lähistel Hartzwalde maavaldus. Sõja lõpupoole palus ta Himmlerit, et see lubaks lähedalasuva koonduslaagri Jehoova tunnistajatel seal töötada. Himmler nõustus ning Kersten kohtles tunnistajaid lugupidamisega. Üks Rootsis Kersteni heaks töötanud tunnistaja poetas alati Kersteni kohvrisse „Vahitorni” Saksamaa tunnistajate tarbeks. *

Mu ellu tulevad Jehoova tunnistajad

1944. aasta lõpus määras Himmler mind ühe SS-kindrali isiklikuks adjutandiks. Kindral oli Paderborni linna lähistel asuva Wewelsburgi 400-aastase kindluslossi komandant. Himmleril oli plaanis teha Wewelsburgist SS-ideoloogia kultuskeskus. Kindluse lähistel asus väike Niederhageni koonduslaager, kus hoiti erikategooriasse kuuluvaid vange – Jehoova tunnistajaid, keda kutsuti ka piibliuurijateks.

Vang nimega Ernst Specht tuli mitmel korral mu vigastusi ravima. „Tere hommikust, härra!” oli tal tavaks öelda.

„Miks sa ei ütle „Heil Hitler!”?” nõudsin mina.

Ta kostis taktitundeliselt: „Kas te olete kasvanud kristlikus peres?”

„Jah,” vastasin. „Kasvasin üles pietistina.”

„Siis te ju teate, et Piibel tõotab päästet (heil) vaid ühe isiku – Jeesus Kristuse – kaudu. Seepärast ei saagi ma öelda „Heil Hitler!”,” rääkis ta.

Hämmastuse ja imetlusega küsisin: „Miks sina siin oled?”

„Olen piibliuurija,” lausus ta.

Mulle läksid südamesse vestlused Ernstiga ja Erich Nikolaiziga, kes oli samuti tunnistaja ja töötas juuksurina. Sellised keskustelud olid keelatud ja mu otsene ülemus käskis need lõpetada. Kuid siiski mõistsin ma, et kui kõik Saksamaal – mis on ju nõndanimetatud  kristlik maa – oleksid toiminud nagu tunnistajad, poleks sõda olnudki. „Neid tuleks imetleda, mitte taga kiusata,” mõtlesin endamisi.

Sel ajal helistas üks ahastuses lesk ja palus, et tema kiiresti pimesooleoperatsiooni vajav poeg haiglasse toimetataks. Tellisin kohe auto kohale, kuid mu ülemus tühistas tellimuse. Miks? Naise abikaasa oli hukatud kui Hitlerile aastal 1944 atentaati teha üritanud rühma liige. Olin võimetu midagi ette võtma ja poiss suri. See juhtum on mul seniajani südamel.

Ehkki olin kõigest veidi üle 20, hakkasin natsipropaganda taga nägema elu tegelikkust. Samal ajal kasvas minus imetlus Jehoova tunnistajate ja nende õpetuste vastu. See omakorda viis mind elu kõige põhjapanevama otsuseni.

1945. aasta aprillis olid liitlasväed lähenemas ning mu ülemus pages Wewelsburgist. Seejärel saabus üksus, kes pidi Himmleri käsul hävitama kindluse ja tapma vangid. Kõrvalasuva koonduslaagri komandant andis mulle hukatavate vangide nimekirja – kõik nad olid Jehoova tunnistajad. Miks? Arvatavasti teadsid nad, kus asuvad Kolmanda Reich’i kokkuröövitud kunstiaarded. Ilmselt olid need peidetud mõnda neist hoonetest. See saladus ei tohtinud mingil juhul lekkida! Mida saaksin seoses hukkamiskäsuga ette võtta?

Läksin laagri komandandi juurde ja ütlesin: „Kohe jõuavad kohale ameeriklaste väed. Kas teil poleks tark koos oma meestega jalga lasta?” Teda polnud vaja kuigipalju veenda! Seejärel tegin midagi SS-ohvitserile mõeldamatut – ma ei kuuletunud käsule, nii et tunnistajad jäid ellu.

Au saada nende vennaks

Võtsime Ingega pärast sõda Jehoova tunnistajatega ühendust ja hakkasime tõsiselt Piiblit uurima. Meid abistasid õde Auguste ja teised tunnistajad. Sõjas saadud vigastuste ja sõjajärgsete vintsutuste tõttu oli elu raske. Sellegipoolest pühendasime naisega oma elu Jehoovale – mina 1948., Inge 1949. aastal.

1950. aastatel viibis Wewelsburgi kokkutulekul hulk tunnistajaid, kes olid seal vangis olnud. Nende seas olid ustavaks jäänud kinnipeetud Ernst Specht, Erich Nikolaizig ja ka Max Hollweg. Pean seda suureks auks, et võin end nende vennaks kutsuda, sest need vaprad jumalamehed olid riskinud eluga, et mulle tunnistust anda. Kokkutulekul viibis ka Wewelsburgis sekretärina töötanud Martha Niemann. Tedagi oli tunnistajate käitumine sügavalt puudutanud, nii et hiljem sai temast Jehoova pühendunud teenija.

Neile ammustele aastatele tagasi vaadates võin näha külluslikult tõendeid, et „kogu maailm on Kurja [Kurat-Saatana] võimuses” (1. Johannese 5:19). Naiivse idealistliku noore mehena ma seda ei mõistnud. Ka näen ma, kuidas küll erineb türanliku režiimi nagu Hitleri oma teenimine Jehoova teenimisest. Esimene nõuab pimedat kuuletumist, ent Jehoova soovib, et me teeniksime teda armastusest, mis põhineb tema Piiblis kajastatud isiksuse ja eesmärkide õigel tundmisel (Luuka 10:27; Johannese 17:3). Jah, senikaua kui mulle elupäevi on antud, tahan ma teenida Jehoovat.

[Allmärkus]

[Pilt lk 19]

Meie pulmapilt, veebruar 1943

[Pilt lk 19]

Wewelsburgi lossist pidi saama SS-i ideoloogiakeskus

[Pilt lk 20]

Koos naise Ingega praegu