Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mis tõmbas mind Jehoova tunnistajate poole

Mis tõmbas mind Jehoova tunnistajate poole

Mis tõmbas mind Jehoova tunnistajate poole

Jutustab Tomás Orosco

Kui ma esimest korda kuningriigisaalis tunnistajate koosolekul olin, esitas üks pisike poiss kõne. Ehk küll ta nina ulatus vaevu üle kõnepuldi, oli tema tasakaalukus ja kõneosavus märkimisväärne. Mulle avaldas see sügavat muljet.

PANIN tähele, et kohalolijad kuulasid süvenenult. Olnud Boliivia sõjaväediplomaat USA-s, väekomandör ja presidendi isiklik abi, olin harjunud pälvima lugupidamist. Kuid nähes, kuidas osutati lugupidamist sellele lapsele, hakkasin oma elusihte ümber hindama.

Mu isa sai 1930. aastate keskpaiku Boliivia ja Paraguay vahel toimunud Chaco sõjas surma. Peagi pärast seda saadeti mind katoliiklikku internaatkooli. Aastaid käisin iga päev missal, kus laulsime kirikulaule, kuulasime katekismust ja kordasime päheõpitud palveid. Olin koguni altaripoiss ja laulsin kooris. Kummatigi ei lugenud ma iial Piiblit – ma polnud seda isegi näinud.

Usupühad meeldisid mulle, sest need olid ennekõike pidustused, mis lõhkusid rutiini. Kuid preestrid ja muud usuõpetajad olid karmid. Nad mõjusid mulle pigem eemaletõukavalt kui ligitõmbavalt. Tundsin, et ma ei taha religiooniga enam midagi tegemist teha.

Mind kütkestab sõjaväeline kord

Ühel päikselisel päeval saabusid mu kodulinna Tarijasse kaks elegantselt rõivastatud ohvitseri. Nad olid Boliivia tähtsaimast linnast La Pazist puhkusele tulnud. Uhkelt ja sundimatult sammusid nad üle peaväljaku. Nende kuninglik, laitmatu ja auväärne välimus avaldas mulle sügavat muljet. Seljas oli neil pidulik roheline munder, mida täiendas särava äärisega müts. Just siis jõudsin otsusele, et minust saab ohvitser. Uskusin, et nende elu on seiklusterohke ja täis aulisi tegusid.

Aastal 1949, kui olin 16, sain sisse Boliivia sõjaväekolledžisse. Pikas noormeeste rivis, mis ulatus kasarmute juurde viiva väravani, oli vanem vend mu kõrval. Ta esitles mind leitnandile ja palus minu eest hästi hoolt kanda ning lausus mu kohta mõned kiidusõnad. Kui ta oli lahkunud, võtsid noorsõdurid mu vastu tavapärase tervitusega. Mind paisati pikali ning öeldi: „Küll me veel näeme, kes keda siin kiidab!” Sel kombel tehti mind tuttavaks distsipliini ja hirmutamistaktikaga sõjaväes. Mina aga olin kõigutamatu – haavata oli saanud kõigest mu uhkus.

Aja jooksul õppisin sõjapidamiskunsti ja minust sai auväärt ohvitser. Kuid kogesin omal nahal, et sõjaväelaste hoolitsetud ja väärikas välimus võib olla petlik.

Saavutan väljapaistva positsiooni

Karjääri algul sain väljaõpet Argentiina mereväe lahingulaeval „General Belgrano”, mille isikkoosseis võis ulatuda enam kui tuhande meheni. See oli lastud enne Teist maailmasõda vette USA alusena „Phoenix” ning elanud hiljem üle jaapanlaste rünnaku Havail Pearl Harboris aastal 1941.

Lõpuks tõusin ametiastmelt viitseadmiraliks Boliivia mereväes, kes patrullib Boliivia piirivetes. Sinna kuuluvad Amasoonia vesikonna jõed, samuti merepinnast kõige kõrgemal laevatatav järv maailmas Titicaca.

Vahepeal, 1980. aasta mais, valiti mind USA-sse Washingtoni läkitatavate sõjaväediplomaatide komisjoni. Igast relvajõudude põhiliigist – maavägedest, õhujõududest ja mereväest – valiti kõrgemas auastmes ohvitser, kusjuures mind nimetati staažikuse alusel rühma juhiks. Elasin USA-s peaaegu kaks aastat, hiljem aga sai minust Boliivia presidendi isiklik abi.

Komandörina olin kohustatud igal pühapäeval kirikus käima. Kaplani ja preestrite sekkumine riigipööretesse ja sõdadesse vabastas mind igasugustest religiooniga seotud pettekujutlustest. Teadsin, et kiriku toetav roll verevalamistes on väär. Kuid selline silmakirjalikkus ei pannud mind religiooni hülgama, vaid hoopis ärgitas usutõde otsima. Ma polnud kunagi Piiblit lugenud, kuid nüüd võtsin selle aeg-ajalt kätte ja lugesin pisteliselt.

Kuningriigisaalis valitsev kord

Minu üllatuseks asus mu naine Manuela Jehoova tunnistajast misjonäri Janetiga Piiblit uurima. Hiljem hakkas Manuela käima kuningriigisaalis, nende pühakojas. Mul polnud midagi tema sinnasõidutamise vastu, kuid koosolekutele minna ma ei tahtnud. Arvasin, et need on lärmakad ja tunderikkad.

Ühel päeval küsis Manuela, kas mulle meeldiks, kui Janeti mees meile külla tuleks. Esialgu lükkasin ettepaneku tagasi. Siis aga mõtlesin, et kuna olen usuõpetusega hästi kursis, suudan kummutada kõike, mis ta ütleb. Esimest korda Ianiga kohtudes ei avaldanud mulle muljet mitte see, mida ta rääkis, vaid see, kuidas ta käitus. Ta ei püüdnud mind oma piiblilise väljaõppe abil kimbatusse viia, vaid oli pigem lahke ja lugupidav.

Järgmisel nädalal otsustasin minna kuningriigisaali, kus kuulsingi algul mainitud väikest poissi kõnelemas. Kuulates, kuidas ta Piibli Jesaja raamatut loeb ja selgitab, sai mulle selgeks, et olen leidnud ainulaadse organisatsiooni. Oli paradoksaalne, et kui ma nooruses ihkasin saada auväärseks ohvitseriks, siis nüüd tahtsin olla selle poisi sarnane ja jagada piiblilist õpetust. Äkitselt oli mu süda justkui pehmenenud ja vastuvõtlikuks muutunud.

Edaspidi avaldas mulle muljet ka tunnistajate punktuaalsus ja see, millise südamlikkusega nad mind alati tervitasid, nii et tundsin end otsekui kodus. Muljet avaldas ka nende puhas ja korralik riietus. Kuid eriti meeldis mulle koosolekutel valitsev kord: kui päevakavas oli konkreetne kõne, siis täpselt seda ma ka kuulda sain. Mõistsin, et selle taga on armastusel, mitte hirmutamisel põhinev distsipliin.

Pärast esimest koosolekut nõustusin Ianiga Piiblit uurima. Abiks oli uurimisel raamat „Sa võid elada igavesti paradiisis maa peal”. * Mul on senini meeles kolmas peatükk koos pildiga piiskopist, kes õnnistab lahingu eel vägesid. Pildi paikapidavus ei tekitanud minus hetkekski kahtlusi, sest olin saanud seda tegelikkuses oma silmaga näha. Kuningriigisaalist sain raamatu „Arutlusi Pühakirja põhjal”. Lugedes, mida Piibel ütleb erapooletuse kohta, teadsin, et mul tuleb võtta ette muudatusi. Otsustasin katoliku kirikust lõplikult lahti öelda ning hakkasin regulaarselt kuningriigisaalis koosolekutel käima. Samuti plaanisin sõjaväeteenistusest erru minna.

Edenemine ristimiseni

Mõni nädal hiljem kuulsin, et kogudus asub koristama tulevaseks konvendiks kasutatavat staadioni. Ootasin konventi põnevusega ja läksin appi koristama. Töötasime õlg õla kõrval ning töötegemine ja seltsimine oli mulle selge rõõm. Olin parajasti põrandat pühkimas, kui üks noormees päris mult, kas ma olen admiral.

„Jah,” vastasin.

„Uskumatu!” hüüatas noormees hämmeldunult. „Admiral pühib põrandat!” Kõrges auastmes ohvitser ei võtaks iial paberitükkigi maast, rääkimata veel põrandapühkimisest. Mees oli olnud sõjaväes minu isiklik autojuht, nüüd aga oli ta Jehoova tunnistaja!

Armastusel põhinev koostöö

Sõjaväeline kord põhineb austusel ametiastmete vastu. Minuski oli see arusaam sügavalt juurdunud. Mäletan näiteks, et küsisin, kas mõningad Jehoova tunnistajad on oma vastutusrikka positsiooni või ülesande tõttu teistest ülemad. Arusaam ametiastmetest ja positsioonist oli minus ikka veel sügavalt kinnistunud, kuid peagi muutus see järsult.

Umbes sel ajal – aastal 1989 – kuulsin, et ühel Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmel New Yorgist on kavas Boliiviasse tulla ja staadionil kõne esitada. Tahtsin väga näha, kuidas võetakse vastu organisatsiooni „eliidi” hulka kuulujat. Arvasin, et isikut, kes on nii vastutusrikkal kohal, tervitatakse suurte auavaldustega.

Kuid minu imestuseks polnud kokkutuleku alates märkigi erakorralise külalise saabumisest. Juhtus, et minu ja Manuela kõrval võttis istet aastates abielupaar. Manuela pani tähele, et naisel on ingliskeelne lauluraamat, ja nii hakkaski Manuela naisega programmi vaheajal juttu ajama. Ent hiljem see abielupaar lahkus.

Küll me olime Manuelaga üllatunud, kui selle naise abikaasa hiljem lavale astus, et esitada peakõne! Sel hetkel toimus minus pöördeline muutus kõige suhtes, mida olin sõjaväes õppinud auastmete, austuse, võimu ja positsiooni kohta. „Kujutleda vaid!” laususin pärast. „Vend, kes istus neil ebamugavatel staadioniistmetel meiega kõrvuti, on juhtiva kogu liige!”

Praegu ajab naerma, kui mõtlen, kuidas Ian pidi mind korduvalt aitama, et hakkaksin mõistma Jeesuse sõnu kirjakohas Matteuse 23:8: „Teie kõik olete vennad.”

Esimest korda kuulutamas

Kui vabanesin sõjaväekohustusest, kutsus Ian mind endaga kaasa majast majja kuulutustööle (Apostlite teod 20:20). Läksime lähikonda, mida olin lootnud vältida – seal oli ohtralt sõjaväelaste elamuid. Ukse avaski kindral, keda olin iseäranis soovinud vältida. Olin närvis ja pabinas, eriti veel, kui ta mu mappi ja Piiblit märgates halvakspanevalt küsis: „Mis sinuga lahti on?”

Palvetanud kiiresti, tundsin, kuidas mind valdab kindlus ja rahu. Kindral kuulas mu esitluse ära ning võttis vastu ka piiblilisi väljaandeid. See juhtum andis mulle tõuke pühendada oma elu Jehoovale. 1990. aasta 3. jaanuaril lasin end pühendumise märgiks vees ristida.

Hiljem said ka mu naisest, pojast ja tütrest Jehoova tunnistajad. Praegu teenin koguduses vanemana ja Jumala kuningriigi hea sõnumi täisajalise kuulutajana. Kalleimaks eesõiguseks pean nüüd seda, et tunnen Jehoovat ja tema tunneb mind. See ületab igasuguse ilmaliku auastme või positsiooni, mida inimene võiks taotleda või saavutada. Tõepoolest, korda hoida ei tohiks mitte karmuse ja paindumatusega, vaid südamlikkuse ja hoolivusega. Jehoova on korra Jumal, kuid mis veelgi olulisem – ta on armastuse Jumal (1. Korintlastele 14:33, 40; 1. Johannese 4:8).

[Allmärkus]

^ lõik 21 Väljaandjad Jehoova tunnistajad, enam ei trükita.

[Pilt lk 13]

Koos venna Renatoga, 1950. aasta

[Pilt lk 13]

Seltskondlikul üritusel koos Hiina ja teiste riikide sõjaväelastega