1., 2. Milline proovikivi seisis Jefta ja tema tütre ees?

ÄREV ootus on jõudnud lõpule. Noor naine ruttab rõõmsalt tervitama oma isa, kes pärast rasket lahingut võidukalt koju naaseb. Ent selle asemel et tütre rõõmu jagada, rebib isa lahingus räsitud riided lõhki ja hüüab: „Oh häda, mu tütar! Sa murrad mu südame.” Seejärel ütleb ta sõnad, mis muudavad selle noore naise elu alatiseks, purustades tema unistuse abielluda ja saada lapsi. Siiski annab tütar kõhklemata oma isale kauni vastuse, julgustades teda pidama tõotust, mille too on Jehoovale andnud. Tema sõnadest ilmneb tugev usk. Ta teab, et mida tahes Jehoova tal teha palub, on see talle parim. (Kohtum. 11:34–37.) Tema isa süda paisub uhkusest, sest ta teab, et tütre valmisolek toimida kooskõlas tema antud tõotusega teeb Jehoovale rõõmu.

² Jefta ja tema jumalakartlik tütar usaldasid täielikult Jehoovat ja tema toimimisviise, isegi kui see oli neile raske. Nad olid veendunud, et Jumala soosing on väärt mistahes ohvrit.

3. Miks võib Jefta ja tema tütre eeskuju meid tänapäeval aidata?

 ³ Me teame, et alati pole kerge jääda Jehoovale ustavaks. Tegelikult on meil vahel tarvis oma usu eest lausa võidelda. (Juuda 3.) Selles on meile abiks see, kui mõtleme raskustele, millega Jefta ja tema tütar edukalt toime tulid, ning sellele, mis aitas neil jääda Jehoovale ustavaks.

4., 5. a) Millise käsu andis Jehoova iisraellastele, enne kui nad jõudsid tõotatud maale? b) Mis juhtus iisraellastega nende sõnakuulmatuse tõttu, nagu ilmneb Laulust 106?

⁴ Jefta ja tema tütar võisid iga päev näha, millised kohutavad tagajärjed on ustavusetusel Jehoovale. Umbes 300 aastat varem oli nende esiisadele antud käsk hävitada paganrahvad, kes elasid tõotatud maal. (5. Moos. 7:1–4.) Iisraellased aga ei kuuletunud sellele käsule ja see viis paljud neist patuteele ning nad hakkasid kaananlaste sarnaselt teenima ebajumalaid ja elama ebamoraalset elu. (Loe Laul 106:34–39.)

⁵ Oma mässumeelsusega tõmbasid nad enda peale Jehoova meelepaha ja ta ei kaitsnud neid enam. (Kohtum. 2:1–3, 11–15; Laul 106:40–43.) Kui raske võis küll olla jumalakartlikel peredel jääda neil aastatel Jehoovale ustavaks! Siiski me teame Piiblist, et tol ajal elas ustavaid jumalateenijaid, nagu Jefta ja tema tütar, samuti Elkana, Hanna ja Saamuel, kes olid otsustanud toimida Jehoovale meelepäraselt. (1. Saam. 1:20–28; 2:26.)

6. Millist mõju praegune maailm meile avaldab ja kuidas me saaksime end kaitsta?

⁶ Praegu me elame maailmas, kus inimeste mõtted ja teod sarnanevad muistsete kaananlaste omadega. Ülistatakse seksi ja vägivalda ning keskendutakse aineliste asjade hankimisele. Ent nagu omal ajal iisraellastele, nii on Jehoova ka meile andnud selged hoiatused, et oskaksime end selle maailma surve eest kaitsta. Meil tuleks iisraellaste vigadest õppida. (1. Kor. 10:6–11.) Me peame tegema kõik, mis suudame, et hoiduda muistsetele kaananlastele omasest mõtteviisist. (Rooml. 12:2.) Kas teeme ustavalt selle nimel oma parima?

7. a) Millist kohtlemist pidi Jefta omaenda rahva käe läbi taluma? b) Kuidas Jefta ebaõiglasele kohtlemisele reageeris?

⁷ Jefta päevil päädis iisraellaste sõnakuulmatus sellega, et Jehoova lubas vilistitel ja ammonlastel neid rõhuda. (Kohtum. 10:7, 8.) Jeftale ei põhjustanud aga raskusi mitte ainult vaenulikud naaberrahvad, vaid ka tema enda vennad ja rahvajuhid. Ajendatuna kadedusest ja vihkamisest ajasid Jefta poolvennad ta ära, võttes ebaõiglaselt endale pärandi, mis esmasünniõigusega kuulus temale. (Kohtum. 11:1–3.) Ent Jefta ei lasknud nende õelatel tegudel oma suhtumist mõjutada. Selle asemel et pidada vimma ja ignoreerida oma rahva vanemate abipalvet, läks Jefta neile appi. (Kohtum. 11:4–11.) Mis võis ajendada Jeftat niimoodi tegutsema?

8., 9. a) Millised Moosese seaduses sisalduvad põhimõtted võisid Jeftale abiks olla? b) Mis oli Jeftale kõige tähtsam?

⁸ Jefta polnud mitte ainult vägev sõjamees, vaid ta ka uuris hoolega, kuidas  Jumal oli oma rahvaga tegelenud. Kuna ta tundis hästi Iisraeli ajalugu, teadis ta, mis on Jehoova silmis õige ja mis vale. (Kohtum. 11:12–27.) Moosese seaduses leiduvad Jumala põhimõtted vormisid tema mõtteviisi ja südant. Ta teadis, et Jehoova ei kiida vimmapidamist heaks, vaid ootab, et tema rahva liikmed armastaksid üksteist. Samuti õpetas Moosese seadus, et teise inimese vajadusi ei tohi eirata isegi sel juhul, kui ta sind vihkab. (Loe 2. Moosese 23:5; 3. Moosese 19:17, 18.)

⁹ Jeftat võis ajendada õigesti tegutsema teiste ustavate jumalateenijate, näiteks Joosepi eeskuju. Ilmselt ta teadis, et Joosep halastas oma vendadele, kuigi need olid teda vihanud. (1. Moos. 37:4; 45:4, 5.) Selliste lugude üle mõtisklemine aitas tal toimida Jehoovale meelepärasel viisil. Jeftat kahtlemata haavas sügavalt tema vendade käitumine, kuid ta ei hoidnud Jehoova teenimises end tagasi ega keeldunud Jumala rahvast aitamast. (Kohtum. 11:9.) Jehoova nime kaitsmine oli Jeftale palju tähtsam, kui mistahes isiklikud tüliküsimused. Ta oli otsustanud jääda Jehoovale ustavaks ning see tõi õnnistusi nii talle endale kui ka teistele. (Heebr. 11:32, 33.)

10. Kuidas Piibli põhimõtted meid tänapäeval aitavad?

¹⁰ Kas Jefta eeskuju puudutab sinu südant? Võib-olla on mõni vend või õde meile pettumuse valmistanud või meid halvasti kohelnud. Kui nii, siis ei tohiks me lubada, et jääme seetõttu kõrvale koosolekutest, kuulutustööst või kogudusega lävimisest. Jefta eeskujul võime ka meie juhinduda Jumala põhimõtetest, mis aitavad meil tulla toime keeruliste olukordadega ja ajendavad tegema head. (Rooml. 12:20, 21; Kol. 3:13.)

11., 12. Millise tõotuse Jefta andis ja mida see sisuliselt tähendas?

¹¹ Jefta mõistis, et Iisraeli vabastamiseks ammonlaste käest vajab ta Jumala abi. Ta tõotas, et kui Jehoova annab talle võidu, annab ta temale „otsekui põletusohvriks” selle, kes talle lahingust koju jõudes esimesena vastu tuleb. (Kohtum. 11:30, 31.) Mida see tõotus sisuliselt tähendas?

¹² Inimese ohvriks toomine on Jehoovale täiesti vastuvõetamatu. Seega on selge, et Jefta ei kavatsenud kedagi sõna otseses mõttes ohverdada. (5. Moos. 18:9, 10.) Moosese seaduse alusel kuulus põletusohver tervikuna Jehoovale, nii et Jefta mõtles ilmselt seda, et ta annab selle inimese täielikult Jehoova teenistusse. Ta pidas oma lubadusega silmas alalist teenistust telkpühamus. Jehoova võttis Jefta palvet kuulda ning andis talle ülekaaluka võidu, alistades kõik vaenlased. (Kohtum. 11:32, 33.) Ent kes pidi saama Jumalale „otsekui põletusohvriks”?

13., 14. Mida näitavad Jefta sõnad tekstis Kohtumõistjate 11:35 tema usu kohta?

¹³ Meenuta olukorda, mida kirjeldati artikli alguses. Kui Jefta lahingust naasis, tuli talle esimesena vastu tema armas tütar, kes oli ta ainus laps. See oli Jeftale suur usuproov. Kas ta peab sõna ja annab oma tütre kogu ülejäänud eluks telkpühamusse teenima?

¹⁴ Taas aitasid Jumala põhimõtted langetada Jeftal õige otsuse. Ehk  meenusid talle sõnad kirjakohas 2. Moosese 23:19, mis ergutavad jumalateenijaid andma Jehoovale meeleldi oma parima. Samuti oli Moosese seaduses kirjas, et kui mees annab tõotuse, tuleb tal seda ka täita. Seal öeldakse: „Kui mõni mees tõotab Jehoovale midagi ..., ei tohi ta oma sõna murda. Ta peab täitma kõik, mis ta on tõotanud.” (4. Moos. 30:2.) Ustava jumalateenija Hanna sarnaselt, kes oli arvatavasti Jefta kaasaegne, soovis Jefta oma tõotust täita, teades hästi, mida see talle ja tema tütrele tähendab. Tal polnud rohkem lapsi, tema tütar oli ainus, kelle kaudu oli tal lootus saada järeltulija, kes kannaks edasi tema nime ja päriks tema vara. (Kohtum. 11:34.) Ometi ütles Jefta ustavalt: „Ma andsin Jehoovale tõotuse ega saa seda enam tagasi võtta.” (Kohtum. 11:35.) Tema ustavus, mis nõudis talt suurt ohvrimeelsust, tõi talle Jehoova soosingu ja õnnistuse. Kas sina oleksid toiminud samamoodi?

15. Millise tõotuse on paljud meist andnud ja kuidas me saame tõendada oma ustavust?

¹⁵ Kui pühendasime oma elu Jehoovale, tõotasime täita tema tahet tingimusteta. Me teadsime, et selle tõotuse kohaselt elamine nõuab ohvrimeelsust. Ent meie kuulekus pannakse eriliselt proovile, kui meil palutakse teha midagi, mis meile ei meeldi. Kui me ikkagi toome selliseid ohvreid ja teenime Jumalat, olles valmis tulema välja enda mugavustsoonist, tõendame sellega oma ustavust. Sellest tulenevad õnnistused on alati suuremad, kui ükskõik millised ohvrid, kui palju need meilt ka ei nõuaks. (Mal. 3:10.) Kuidas toimis aga Jefta tütar?

16. Kuidas suhtus Jefta tütar oma isa antud tõotusse? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹⁶ Jefta tütrel polnud ilmselt kerge leppida kõige sellega, mis kaasnes tema isa tõotusega. Jefta tõotus erines Hanna omast, kes andis oma poja Saamueli telkpühamusse nasiirina teenima. (1. Saam. 1:11.) Nasiir võis abielluda  ja luua pere. Ent Jefta pidi andma oma tütre otsekui täielikult põletusohvriks, seega tuli neiul loobuda võimalusest saada abielunaiseks ja emaks. (Kohtum. 11:37–40.) Kuna Jefta oli võidukas väepealik ja rahva juht, olnuks ta tütrel väljavaade saada endale abikaasaks Iisraeli parim mees. Nüüd aga pidi temast saama alandlik teenija telkpühamus. Kuidas see noor naine sellesse suhtus? Ta pidas Jehoova teenimist kõige tähtsamaks, öeldes: „Mu isa, kui sa andsid Jehoovale tõotuse, siis tee minuga, nagu sa lubasid.” (Kohtum. 11:36.) Ta tõi ohvriks oma loomuliku soovi abielluda ja saada lapsi, et anda end täielikult Jehoova teenistusse. Kuidas saame meie tema ohvrimeelsust jäljendada?

17. a) Kuidas me saame võtta eeskujuks Jefta ja tema tütre usku? b) Mida innustavat seoses ohvrimeelsusega leiad sina tekstist Heebrealastele 6:10–12?

¹⁷ Tuhanded noored kristlased, nii mehed kui ka naised, otsustavad mitte abielluda või saada lapsi – vähemalt esialgu –, et teenida Jehoovat täiel määral. Ka küpsemas eas Jehoova teenijad ohverdavad oma aega, mida nad võiksid veeta koos oma laste ja lastelastega, et töötada organisatsiooni ehitustel või minna kuningriigi kuulutajate kooli ja teenida pärast seda seal, kus on vaja rohkem kuulutajaid. Teised eraldavad aega isiklike tegevuste arvelt, et osaleda hoogtöös näiteks mälestusõhtu ajal. Selline südamest tulev teenistus toob suurt rõõmu Jehoovale, kes ei unusta kunagi oma teenijate tööd ja armastust. (Loe Heebrealastele 6:10–12.) Kas sinul oleks võimalik tuua mingeid ohvreid, et teha Jehoova teenistuses rohkem?

18., 19. Mida õpetab meile piiblijutustus Jeftast ja tema tütrest ning kuidas me saame nende eeskuju järgida?

¹⁸ Kuigi Jefta elu oli täis raskusi, tegi ta oma valikuid kooskõlas Jehoova mõtteviisiga. Ta ei lasknud ümbritsevatel inimestel endale halba mõju avaldada. Kibedad pettumused, mida teised talle valmistasid, ei nõrgendanud tema otsustavust jääda Jumalale ustavaks. Tema ja ta tütre ohvrimeelsus tõi neile õnnistusi, sest Jehoova kasutas neid mõlemaid oma teenistuses. Ajal, mil paljud hülgasid Jumala normid, hoidsid Jefta ja tema tütar neist kõvasti kinni.

¹⁹ Piibel ergutab meid järgima „nende eeskuju, kes tänu usule ja kannatlikkusele saavad kätte tõotatu”. (Heebr. 6:12.) Olgem siis nagu Jefta ja tema tütar, kes elasid kooskõlas tähtsa tõega: ustavus toob Jumala soosingu.