MÕNE aasta eest elasid Cesar ja tema naine Rocio mugavat elu Californias, kus Cesar käis täiskohaga tööl, tegeledes kütte-, kliima- ja ventilatsiooniseadmetega, ning Rocio töötas osaajaliselt arstikabinetis. Neil oli oma maja ning neil polnud lapsi. Siis aga juhtus midagi sellist, mis muutis nende elu. Mis see oli?

2009. aasta oktoobris saatis Ameerika Ühendriikide harubüroo kirja kõigile kogudustele üle terve riigi, kutsudes oskuslikke töölisi esitama Peeteli ajutiseks abiliseks saamise avaldusi, et lüüa kaasa New Yorgi osariigis Wallkillis asuva harubüroo laiendamisel. Avalduse said anda ka need, kes olid ületanud Peeteli-teenistusse astujate vanuse ülempiiri. „Oma vanuse tõttu teadsime, et selline võimalus teenida Peetelis avaneb meil vaid kord elus,” jutustavad Cesar ja Rocio. „Meil polnud mingit kavatsust seda võimalust käest lasta!” See abielupaar esitas kohe avaldused.

Möödus üle aasta, kuid Cesar ja Rocio ei saanud kutset Peetelisse. Sellest hoolimata astusid nad edasisi samme ja lihtsustasid elu, et püüelda oma eesmärgi poole. „Me muutsime oma garaaži ühetoaliseks korteriks, et saaksime maja välja üürida. Seejärel kolisimegi välja oma vaid mõne aasta eest ehitatud 200-ruutmeetrisest unelmatekodust ning asusime elama 25 ruutmeetri suurusesse korterisse. Nende muudatuste tegemine aitas meil olla valmis võtma vastu kutset Peetelisse, kui see peaks tulema,” jutustab Cesar. Mis edasi sai? Rocio jätkab: „Kuu aega pärast seda, kui olime kolinud oma väiksesse korterisse, saime kutse teenida ajutiste abilistena Wallkillis. Meile oli selge, et oma elu lihtsustamisega andsime Jehoovale võimaluse meid õnnistada.”

Nagu Cesar ja Rocio, nii on sajad vennad ja õed olnud valmis ohvreid tooma, et osaleda New  Yorgi osariigis toimuvatel ehitustöödel. Paljud neist on abis Wallkilli laiendustöödel, teised jälle saavad aidata peakorteri ehitamisel Warwickis. * Nii mõnedki abielupaarid on olnud valmis loobuma oma kenast kodust, heast tööst ja isegi lemmikloomadest, et Jehoovat suuremal määral teenida. Kas Jehoova on õnnistanud sellist ennastohverdavat vaimu? Päris kindlasti on!

Näiteks Way, kes on elektrik, ja Debra (mõlemad ligi 60-aastased) müüsid oma kodu ja suurema osa oma varast Kansases ning kolisid Wallkilli, et teenida seal Peetelis osaajaliselt tööl käivate vabatahtlikena *. Kuigi see nõudis neilt mõningate muudatuste tegemist, tunnevad nad, et nende ohver on end igati ära tasunud. Debra räägib oma ülesandest Peetelis: „Mõnikord ma tunnen, otsekui oleksin osa mõnest paradiisi ülesehitamise pildist, mida on meie väljaannetes kujutatud!”

Melvin ja Sharon müüsid oma maja ja vara Lõuna-Carolinas, et saaksid minna appi Warwicki. Kuigi neil polnud kerge selliseid ohvreid tuua, tunnevad nad, et on suur au osaleda sellises ajaloolises projektis. Nad räägivad: „Rõõm teadmisest, et oled teinud midagi ülemaailmse organisatsiooni heaks, on täiesti erakordne!”

Kenneth, kes oli varem ehitaja, ja tema naine Maureen on mõlemad 50ndates aastates ning nad tulid Californiast, et osaleda Warwicki projektis. Selleks et nad saaksid tööle tulla, palusid nad ühel koguduse õel hoolitseda nende maja eest. Lisaks olid nende pereliikmed nõus aitama Kennethi eakat isa. Kas nad kahetsevad Peetelis teenimise nimel toodud ohvreid? Ei kahetse! „Meil on nii hea meel oma otsuse üle,” sõnab Kenneth. „Kas meie elu on nüüd täitsa muretu? Muidugi mitte, kuid me elame väga rahuldustpakkuvat elu ning soovitame kogu südamest ka teistele sellist teenistust.”

Enamik neist, kes on saanud oma elus vajalikke ümberkorraldusi teha, on pidanud ületama ka mõningaid takistusi. Näiteks William ja Sandra, kel on aastaid veidi üle 60, elasid Pennsylvanias ja nautisid sealset elu. Neil oli edukas 17 töötajaga ettevõte, mis tootis erisuguseid masinaosi. Nad olid teeninud oma koguduses juba lapsest saati ning suurem osa nende sugulastest elas samas piirkonnas. Kui siis tekkis võimalus teenida osaajaliste vabatahtlikena Wallkillis, teadsid nad, et see tähendaks hüvastijätmist peaaegu  kõigi ja kõigega, millega nad on harjunud. „Kahtlemata oli meile kõige suurem väljakutse see, et pidime väljuma oma mugavustsoonist,” sõnab William. Pärast rohkeid palveid otsustas see abielupaar aga oma elus uue lehekülje pöörata ning nad pole seda kahetsenud. „Rõõm sellest, et oleme hõivatud nii tähtsa tööga ja saame teenida koos Peeteli perega, on võrreldamatu,” lausub William. „Me oleme Sandraga õnnelikumad kui kunagi varem!”

Ehitustööde juhataja Ricky Hawaiilt kutsuti Peetelisse osaajaliseks vabatahtlikuks, et ta saaks aidata Warwicki projektis. Tema naine Kendra soovis, et mees selle kutse vastu võtaks. Ent nad olid põhjendatult mures oma 11-aastase poja Jacobi heaolu pärast. Nad mõtlesid, kas on ikka tark kolida koos perega New Yorgi osariiki ja kas nende poeg kohaneb sootuks teistsuguse keskkonnaga.

„Üks meie prioriteete oli see, et leiaksime koguduse, kus on hea vaimsusega noored,” sõnab Ricky. „Me soovisime, et Jacobil oleks palju häid sõpru.” Tuli aga välja, et koguduses, kuhu nad läksid, oli väga vähe lapsi, kuid päris palju peetellasi. „Pärast esimest koosolekut küsisin Jacobilt, kuidas talle meeldis uues koguduses, iseäranis selles mõttes, et seal polnud ühtegi temaealist,” räägib Ricky. „Ta vastas mulle: „Ära muretse, isa. Minu sõpradeks saavad noored Peeteli vennad.””

Tõepoolest, noored peetellased sõbrunesidki Jacobiga. Mis oli tulemus? „Ühel õhtul möödusin oma poja toast ja nägin seal veel valgust,” jutustab Ricky. „Ma arvasin, et taban teda arvutimänge mängimas, kuid tema luges hoopis Piiblit! Kui küsisin temalt, mida ta teeb, vastas Jacob: „Ma olen noor peetellane ja ma tahan terve Piibli ühe aastaga läbi lugeda.”” Mõistagi on Ricky ja Kendra ülirõõmsad, ning mitte ainult selle pärast, et Ricky saab osaleda Warwicki ehitustöödel, vaid ka sellepärast, et nende kolimine on aidanud kaasa nende poja vaimsele kasvule. (Õpet. 22:6.)

Ehitusprojektid Wallkillis ja Warwickis saavad ükskord valmis. Seega mõistavad need, kes on sinna appi kutsutud, et nende Peeteli-teenistus on ajutine. Kas need vennad ja õed on mures selle pärast, kuhu nad hiljem lähevad ja mis nad tegema hakkavad? Sugugi mitte! Paljud neist tunnevad samamoodi kui kaks keskealist abielupaari Floridast. Ehitusjuht John ja tema naine  Carmen, kes teenivad ajutiste vabatahtlikena Warwickis, lausuvad: „Me oleme näinud, kuidas Jehoova on meie erivajaduste eest senini hoolt kandnud. Seega mõistame, et Jehoova pole toonud meid siia vaid selleks, et meid hiljem hüljata.” (Laul 119:116.) Luis, kes projekteerib tulekustutusseadmeid, ja tema naine Quenia teenivad Wallkillis. Nad räägivad: „Me oleme juba näinud seda, kui heldekäeliselt on Jehoova meie aineliste vajaduste eest hoolitsenud. Kuigi me ei tea, kuidas, millal või kus me edasi elame, teame me seda, et ta hoolitseb meie eest ka edaspidi. (Laul 34:10; 37:25.)

Enamik neist, kes on aidanud kaasa ehitustöödel New Yorgi osariigis, võinuks leida mitmeid põhjusi seda mitte teha. Nad on aga pannud Jehoova proovile, nagu ta meid kõiki on õhutanud tegema: „Palun pange mind sellega proovile ... Siis te näete, et ma avan taevaluugid ja kallan teile õnnistusi, nii et teil pole millestki puudust.” (Mal. 3:10.)

Kas sina oled valmis Jehoovat proovile panema ja kogema tema rikkalikke õnnistusi? Mõtiskle palvemeeles selle üle, mida saaksid teha, et osaleda selles erilises töös, kas siis New Yorgi osariigis või mõnes teises teokraatlikus ehituprojektis, ning vaata, kuidas Jehoova sulle tasub. (Mark. 10:29, 30.)

Ehitusinsener Dale ja tema naine Cathy Alabamast soovitavad tungivalt proovida sellist teenistust. Nad teenivad praegu Wallkillis ja ütlevad: „Kui sul on julgust oma mugavustsoonist väljuda, võid sa näha, kuidas Jehoova vaim töötab.” Mida on selleks vaja? Dale sõnab: „Lihtsusta, lihtsusta ja veel kord lihtsusta oma elu. Sa ei kahetse seda kunagi!” Põhja-Carolinast pärit Garyl on 30 aastat kogemusi ehitustööde juhatamisel. Tema ja ta naine Maureen lausuvad, et üks õnnistusi, mida nad on Warwickis kogenud, on „võimalus töötada koos paljude toredate vendade ja õdedega, kes on kogu oma elu Peetelis Jehoovat teeninud”. Gary lisab: „Peetelis teenimiseks pead sa elama lihtsat elu ja see on parim viis praeguses maailmas elamiseks.” Jason, kes tegi lepingulisi elektritöid, ja tema naine Jennifer Illinoisist räägivad, et Wallkilli ehitusprojektis osalemine on „üks parimaid võimalusi proovida, milline on elu uues maailmas”. Jennifer lisab: „On võrreldamatu teada, et Jehoovale on tähtis kõik see töö, mida sa teed, ning et see on investeering tulevikku, mille ta on meile valmistanud. Jehoova hoolitseb selle eest, et sa saaksid külluslikult õnnistusi.”