MU VANAONU Nikolai Dubovinski pani oma elu viimastel aastatel kirja enda elujuhtumid, nii rõõmurikkad kui ka kannatusterohked. Suurema osa elust teenis ta Jehoovat omaaegses Nõukogude Liidus, kus meie töö oli keelu all. Hoolimata raskustest jäi ta alati ustavaks ning tal oli murdumatu elutahe. Onu Nikolai väljendas sageli soovi, et noored kuuleksid tema lugu. Seepärast tahangi jagada teiega mõningaid tema mõtteid. Ta sündis 1926. aastal talupojaperes Ukrainas Tšernivtsi oblastis Podvirivka külas.

Mu onu Nikolai jutustab: „Ühel päeval 1941. aastal tõi mu vanem vend Ivan koju raamatud „Jumala kannel” ja „Jumalik aegade kava”, samuti mõned ajakirja Vahitorn numbrid ja brošüürid. Ma lugesin need kõik läbi. Olin üllatunud, et maailmas valitsevate hädade taga on Saatan, mitte Jumal. Lisaks nendele väljaannetele lugesin ka evangeeliume ning mõistsin, et olen leidnud tõe. Rääkisin vaimustunult ka teistele Jumala kuningriigist. Neid väljaandeid uurides õppisin Piibli tõdesid järjest paremini tundma ja mul tekkis tugev soov saada Jehoova teenijaks.

Ma mõistsin, et mul tuleb oma uskumuste pärast kannatada. Oli sõjaaeg, kuid ma ei kavatsenud kedagi tapma hakata. Et valmistuda eelseisvateks katsumusteks, õppisin pähe sellised piiblisalmid nagu Matteuse 10:28 ja 26:52. Tegin kindla otsuse, et jään Jehoovale ustavaks, isegi kui see tähendaks minu surma!

1944. aastal sain 18-aastaseks ja mind kutsuti sõjaväkke. See oli mul esimene kord olla koos oma usukaaslastega, teiste noorte vendadega, kes olid samuti kogunenud värbamispunkti. Me andsime ametivõimudele teada oma kindla otsuse mitte osaleda sõjategevuses. Raevunud sõjaväelased ähvardasid seepeale, et jätavad meid nälga, saadavad sunnitööle või lasevad meid lihtsalt maha. Vastasime neile julgelt: „Me oleme teie võimuses. Ükskõik mida te meiega teete, me ei murra Jumala käsku „sa ei tohi tappa”.” (2. Moos. 20:13.)

Asjad kujunesid nii, et mind saadeti koos kahe vennaga Valgevenesse põllutöödele ja purustatud maju parandama. Mäletan siiani sõja võikaid jälgi Minski äärelinnades. Teed olid täis söestunud puid. Kraavides ja metsas vedelesid inimeste laibad ja hobuste pundunud korjused. Näha oli hüljatud haagiseid, suurtükke ja isegi ühe lennuki rususid. Nägin oma silmaga,  mis tagajärjed on Jumala seaduste rikkumisel.

Sõda lõppes 1945. aastal, kuid me pidime sõdimisest keeldumise tõttu veel kümme aastat vangis istuma. Esimese kolme aasta jooksul polnud meil kokkupuuteid teiste usukaaslastega ja me ei saanud uut vaimset toitu. Saime küll kirja teel ühendust paari meie usuõega, kuid nemadki arreteeriti ja saadeti 25 aastaks sunnitöölaagrisse.

Siis aga vabastati meid 1950. aastal enne tähtaega ja me saime naasta koju. Sel ajal, kui mina vangis olin, olid mu ema ja noorem õde Maria saanud Jehoova tunnistajateks! Mu vanemad vennad küll polnud veel Jehoova tunnistajad, kuid nemadki uurisid Piiblit. Kuna ma tegin aktiivselt kuulutustööd, tahtsid nõukogude julgeolekuorganid mind jälle vangi saata. Siis palusid meie töö eest vastutavad vennad mul aidata põranda all kirjandust valmistada. Olin tol ajal 24-aastane.

Jehoova tunnistajatel oli tavaks öelda, et kui maapealne kuningriigitöö ära keelatakse, siis jätkub see maa all. (Õpet. 28:28.) Sel ajal toimus meie kirjanduse paljundamine enamasti salajastes maa-alustes peidupaikades. Minu esimene tööruum oli punker minu vanema venna Dmitri maja all. Mõnikord ei väljunud ma punkrist kaks nädalat. Kui petrooleumilamp hapnikupuudusest kustus, lebasin ma vaikselt ja ootasin, kuni ruum täitub värske õhuga.

 Kord küsis minult üks vend, kellega ma koos töötasin: „Nikolai, kas sa oled ristitud?” Kuigi olin teeninud Jehoovat juba 11 aastat, polnud ma veel ristitud. Ta arutas minuga seda asja ning samal ööl lasin end 26-aastaselt ühes järves ristida. Kolm aastat hiljem sai minust maakomitee liige. Sel ajal määrati vennad, kes olid vabaduses, arreteeritud vendade asemele, ja nii läks kuningriigitöö edasi.

Põrandaalune kirjanduse paljundamine oli tunduvalt raskem kui vangistus! Seitse aastat ei saanud ma käia koguduse koosolekutel, sest pidin hoiduma KGB eest, ning sain ainult ise oma vaimsuse eest hoolitseda. Nägin oma peret vaid siis, kui neid haruharva külastasin. Siiski nad mõistsid mu olukorda ja see julgustas mind. Pidev stress ja valvelolek olid väga kurnavad ning võtsid mult jõu. Meil tuli olla valmis kõigeks. Näiteks ühel õhtul tuli kaks miilitsat majja, kus ma ööbisin. Hüppasin aknast välja teisele poole maja ja jooksin metsa. Põllule jõudes kuulsin mingit kummalist vilinat. Siis kuulsin püssilaske ja mõistsin, et see oli kuulide vihin. Üks mu jälitajatest hüppas hobuse selga ja jätkas tulistamist, kuni tal laskemoon otsa sai. Üks tema lask tabas mu kätt. Lõpuks, pärast 5-kilomeetrist tagaajamist, suutsin metsas peitu pugeda. Hiljem kohtus sain teada, et mind oli tulistatud 32 korda!

Kuna veetsin palju aega sõna otseses mõttes maa all, olin väga kahvatu. Sellest võis kergesti aimata, millega ma tegelen. Seega püüdsin võimalikult palju päikese käes viibida. Maa-alune elu mõjus rängalt mu tervisele. Kord ei suutnud ma minna isegi ühele väga tähtsale vendade koosolekule, sest mu ninast ja suust jooksis verd.

1957. aasta 26. jaanuaril mind arreteeriti. Kuus kuud hiljem tegi Ukraina ülemkohus teatavaks kohtuotsuse. Mulle määrati surmanuhtlus mahalaskmise teel. Kuna aga surmanuhtlus oli riigis kaotatud, määrati mulle 25 aastat vangistust. Mind koos  veel seitsme vennaga saadeti Mordva laagritesse, kus oli kokku umbes 500 Jehoova tunnistajat. Kogunesime salaja väikestes gruppides ja uurisime ajakirja Vahitorn. Pärast mõningate konfiskeeritud ajakirjade läbivaatamist ütles üks valvur: „Kui te neid edasi loete, siis pole mitte kellelgi võimalik teist jagu saada!” Me püüdsime alati anda tööl endast parima ja tegime sageli rohkem, kui meilt nõuti. Siiski kaebles laagriülem: „Meid ei huvita teie töö. Me vajame teie ustavust ja truudust.””

Pärast vabanemist sunnitöölaagrist aastal 1967 aitas onu Nikolai organiseerida koguduste rajamist Eestis ja Venemaal Peterburis (tollases Leningradis). 1991. aasta alguses leiti, et kuna puuduvad tõendid kriminaalteo kohta, tuleb 1957. aasta kohtuotsus tühistada. Sel ajal rehabiliteeriti paljud Jehoova tunnistajad, keda võimud olid rängalt kohelnud. Aastal 1996 kolis Nikolai Pihkva oblastisse Velikije Luki linna, mis asub Peterburist umbes 500 kilomeetri kaugusel. Ta ostis endale väikse maja ja 2003. aastal ehitati tema krundile kuningriigisaal. Praegu saab seal kokku kaks jõudsalt tegutsevat kogudust.

Mina teenin koos abikaasaga Jehoova tunnistajate Venemaa harubüroos. 2011. aasta märtsikuus käis onu Nikolai meil viimast korda külas. See oli vaid paar kuud enne ta surma. Meid puudutasid sügavalt tema sõnad, mis ta meile säravil silmil ütles: „Kõik märgid näitavad, et on alanud Jeeriko ümber marssimise seitsmes päev.” (Joosua 6:15.) Ta oli siis 85-aastane. Kuigi tema elu polnud kerge, kirjeldas ta seda sõnadega: „Ma olen väga õnnelik, et otsustasin juba noorena teenida Jehoovat. Ma pole seda kunagi kahetsenud!”