VAATAME laeva pardalt, kuidas Kreeta saare suursugused Valged mäed kaugusse jäädes aiva kahanevad. Oleme teel Vahemeres asuva pisikese Gávdose saare poole. Sel saarel, mida märgistab kaardil vaid tilluke täpike, asub Euroopa lõunapoolseim punkt. Meie 13-liikmeline rühm on minemas Gávdosele, et kuulutada seal Piibli head sõnumit.

Esiotsa tundub, et saame sel palaval suvepäeval nautida vaikset merereisi. Peagi aga ajavad tuulepuhangud mere raevu ja meie laevuke hüpleb lainetel nagu kork. Olen õõtsumisest merehaige ja meenutan piiblilugu sellest, kuidas apostel Paulus neissamus vetes sajandeid tagasi hirmsa maru kätte sattus. Tookord tunti Gávdose saart Kauda nime all (Apostlite teod 27:13—17). Jaksan mõelda ainult sellele, et me ikka elusa ja tervena saarele jõuaks.

Viimaks hakkab paistma kõrgete rannajärsakutega kaljusaar, mis ongi meie reisi sihtpunkt. Gávdos ulatub ainult 300 meetrit üle merepinna ja on suhteliselt lame, ilma esileküündivate mäetippudeta. Suuremat osa sellest 26-ruutkilomeetrise pindalaga saarest katab männimets või võsastik. Paiguti ulatub kadakavõsa otse rannale välja.

Kunagi oli Gávdosel koguni 8000 elanikku. Nüüdisajal on püsiasukaid alla 40. Paistab, nagu oleks Gávdos moodsa tsivilisatsiooni poolt puutumata jäänud. Tõsi, saare rannikust näeb sageli möödumas kaubalaevu ja tankereid. Kuid laevaühendus Kreetaga on harv ning halva ilma tõttu lükkuvad reisid tihtipeale edasi või jäävad hoopis ära.

Oleme tulnud Gávdosele selleks, et rääkida inimestele millestki rõõmustavast ja hingekosutavast: kindlast parema elu lootusest, võimalusest elada tervisest pakatavana ja seda igavesti. Kui laev sildub, siis me lausa kibeleme maale, et minna seda head sõnumit kuulutama.

Neli ja pool tundi laineharjul õõtsumist on teinud oma töö. Meie kahvatud näod reedavad, et reis Gávdosele pole olnud kaugeltki mitte lõbusõit. Pärast kosutavat  uinakut ja tassikest kohvi oleme aga jälle kombes. Arutame lühidalt piiblilugu Pauluse reisist, teeme südamest tuleva palve ja olemegi tööks valmis.

Gávdose elanikud on sõbralikud ja külalislahked. Nad kutsuvad meid sisse ning pakuvad suupisteid ja janukustutust. Me kuulutame neile head sõnumit ja kui võimalik, aitame neid ka muul moel. Kui üks elektrik meie hulgast ühe naisega tema töökohal vestleb, märkab ta katkist kodumasinat ja pakub end seda parandama. Naine on liigutatud. Anname talle piiblikirjandust ning ta kiidab meid ja meie tööd. Üks teine naine väljendab oma tänu, öeldes: „Teie töö ei ole mitte inimeste, vaid Jumala töö. See on päevselge, kuna te olete isegi siia kaugele saarele tulnud.”

Meil kaasas olevad Piiblil põhinevad väljaanded paistavad saareelanike seas hinnas olevat. Üks mees võtab ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!” vastu ning küsib lisagi, et tal oleks, mida talvekuudel lugeda. Üks teine mees ei soovi lugemist ainult endale, vaid tahab viia meie väljaandeid ka oma töökohale, et kliendid neid seal lugeda saaksid. Ta annab meile oma kontaktandmed, et saaksime talle iga kuu ajakirju saata. Ühele perele avaldab sügavat muljet selle teadasaamine, et nende väikest saart on mainitud Piiblis. Nemadki võtavad meie ajakirjad rõõmuga vastu.

Kokkupuuted saarerahvaga on väga vahvad, kuid ometi äratab Gávdosel viibimine mõnes meist ka valusaid tundeid. Nimelt seisab Sarakíniko lahe ääres hoone, kus elasid kunagi saarele pagendatud poliitvangid. Jehoova tunnistaja Emmanuel Lionoudakis saadeti siia 1930-ndate lõpus oma kuulutustöö pärast. * Tolleaegne Gávdos oli ühe kirjelduse järgi „viljatu saar, mis kubises surmavalt mürgistest skorpionidest, paik, kus paljud . . . surid nälja, jubedate elutingimuste ja haiguste tõttu, paik, mida on õigusega nimetatud surmasaareks”. Lionoudakis püüdis hingespüsimiseks kala, ning ainsa Jehoova tunnistajana tegi ta asumisele saadetute hulgas agaralt kuulutustööd. Kui tema tütar, väimees ja tütretütar näevad paika, kus ta ligikaudu 70 aastat tagasi viibis, puudutab see neid tugevasti. Selle mehe eeskuju innustab meid ikka ustavaks jääma ja Jumalat tarmukalt edasi teenima.

Pagendatuile oli Gávdos kõike muud kui turismiparadiis. Meie seevastu naudime saarel olemist üliväga. Käime sel nädalalõpul saare risti ja põiki läbi ning levitame 46 ajakirja ja 9 brošüüri. Jääme ootama aega, mil saame oma uusi sõpru taas näha.

Ja juba ongi käes aeg lahkuda. Ilm jällegi ei soosi meid ning kella viiene väljasõit lükkub edasi. Läheme laeva peale keskööl, valmis järjekordseks rängaks merereisiks. Kell kolm öösel sõidab laev viimaks merele ning pärast viietunnist lainetel rappumist jõuame Kreetale. Lõpuks tunneme taas jalge all kindlat pinda. Oleme reisist kurnatud, kuid samal ajal ka rõõmsad, et saime Jehoova nime Gávdose saarel tuntumaks teha (Jesaja 42:12). Me kõik oleme päri, et nähtud vaev tasus end kuhjaga ära. Kogetud raskused vajuvad peagi unustuse hõlma, kuid meeldivad mälestused sellest reisist jäävad kustumatult meie südamesse.