Hind, mis makstakse kellegi vabaksostmisel vangistusest, karistusest, kannatustest, patust või mingist kohustusest. Lunastushind ei pruukinud alati olla rahaline. (Jes 43:3.) Luna maksmine oli nõutav mitmesugustes olukordades. Näiteks kuulusid Iisraelis kõik esmasündinud poisslapsed ja kõigi loomade isased esmikud Jehoovale ning olid seega eraldatud tema teenistuseks; nende vabaksostmiseks oli kehtestatud lunastushind. (4Mo 3:45, 46; 18:15, 16.) Kui valveta jäänud ohtlik pull kellegi surmas, määrati omanikule lunastushind, mille ta pidi maksma surmanuhtlusest pääsemiseks. (2Mo 21:29, 30.) Kuid tahtliku tapja eest ei tohtinud lunaraha vastu võtta. (4Mo 35:31.) Kõige tähelepanuväärsem lunastushind piiblis on see, mille Kristus tasus oma ohvrisurmaga, et vabastada Jumalale kuulekad inimesed patust ja surmast. (L 49:7, 8; Mt 20:28; Ef 1:7.)