Piibel märgib, et kui iisraellased olid vallutanud tõotatud maa, jagasid nad selle suguharude vahel. Kümme Manasse suguvõsa said maa-ala, mis jäi Jordani jõest lääne poole ja oli eraldatud ülejäänud suguharust. (Joosua 17:1–6.) Kas leidub arheoloogilisi tõendeid, mis seda kinnitavad?

 Arheoloogid leidsid 1910. aastal muistsest Samaariast heebreakeelsete kirjutistega potikilde, mis dateeriti 8. sajandisse e.m.a. Kokku leiti 102 potikildu ehk ostrakoni, kuid ainult 63 neist olid loetavad. Neil ostrakonidel oli üles tähendatud luksuskaupade, sealhulgas veini- ja õlilaadungite kohaletoimetamine pealinna kuninglikku paleesse. Need 63 ostrakoni on tervikuna väärt leid, kuna neilt võib välja lugeda kuupäevi, suguharude nimesid ning kaubaartikli saatjate ja saajate nimesid.

 Kõik suguvõsad, mida mainitakse Samaaria ostrakonides, kuuluvad Manasse suguharusse. Raamatus „NIV Archaeological Study Bible” märgitakse: „Samaaria ostrakonides säilinud suguvõsade nimed on piibliväline viide, mis osutab seosele Manasse järeltulijate ja territooriumi vahel, kus nad Piibli väitel paiknesid.”

 Samaaria ostrakonid tõestavad piiblikirjutaja Aamose sõnade täpsust, kes lausus tolle aja rikaste inimeste kohta, et nad „joovad karikate kaupa veini ja võiavad end parimate õlidega”. (Aamos 6:1, 6.) Need potikillud kinnitavad, et säärased kaubad tõepoolest imporditi sinna, kus elasid kümme Manasse suguvõsa.