Rääkige natuke oma taustast.

Minu isa oli kingsepp ning ema töötas farmis. Kuid mina tahtsin saada teadlaseks. Kaunid lilled, linnud ja putukad minu kodu ümber lummasid mind. Tajusin, et nende taga on üleinimlik tarkus.

Kas te olete siis alati Loojasse uskunud?

Ei. Tegelikult hakkasin ma juba lapseeas Jumala olemasolus kahtlema. Minu isa sai äkitselt südamerabanduse ja suri. Ma mõtlesin, miks lubab Jumal, kes on loonud nii palju ilu, inimestel kannatada ja surra.

Kas teie teadusuuringud aitasid leida sellele küsimusele vastuse?

Esialgu mitte. Molekulaarbioloogiks saades hakkasin uurima loomulikku, programmeeritud rakusurma, mis toimub meie igaühe organismis. See erineb täielikult passiivsest rakusurmast, mis põhjustab põletikku ja gangreeni. Veel mõni aasta tagasi ei pööranud teadlased sellele protsessile eriti suurt tähelepanu, kuigi meie tervise seisukohalt on see elutähtis.

Mis mõttes on programmeeritud rakusurm elutähtis?

Meie keha koosneb triljonitest mikroskoopilistest rakkudest. Praktiliselt kõik need peavad surema ja uutega asenduma. Kõikidel rakutüüpidel on erinev eluiga: ühed asenduvad uutega iga paari nädala tagant, teised iga paari aasta tagant. Meie organismi programmeeritud rakusurma süsteem peab olema ülitäpselt reguleeritud, et säilitada  peen tasakaal raku surma ja raku moodustumise vahel.

Kas midagi võib siis valesti minna?

Mõned uuringud on näidanud, et kui rakud ei sure nende normaalse eluea möödudes, võib tagajärjeks olla liigesepõletik või vähktõbi. Samas kui rakud surevad enne, kui nad peaksid, võib see põhjustada Parkinsoni või Alzheimeri tõbe. Minu uurimistöö on seotud sellistele tõbedele ravi leidmisega.

Kuidas teie rakusurma uuringud teid mõjutasid?

Ausalt öeldes ajasid need mind segadusse. Selle imelise protsessi kavandas ilmselgelt keegi, kes soovib, et me terved oleksime. Kuid miks siis inimesed kannatavad ja surevad? See küsimus vaevas mind ikka ning ma ei suutnud leida sellele vastust.

Kuid te olite veendunud, et programmeeritud rakusurm on kavandatud?

Jah. Kogu protsessi keerukus on lihtsalt hämmastav ning selle elegantsuses peegeldub erakordne tarkus. Ma usun, et see on Jumala tarkus. Oma töös kasutan ma võimsaid mikroskoope, et uurida keerukaid mehhanisme, mis seda protsessi reguleerivad. Mõned mehhanismid võivad vajaduse korral käivitada hävitusprotsessi vaid sekundite jooksul. Ka rakud ise osalevad enesehävitamises. On lausa aukartustäratav, kui imeliselt on see protsess kavandatud.

Teil oli küsimusi Jumala ja kannatuste kohta. Kuidas te neile vastused leidsite?

Aastal 1991 külastasid mind paar Jehoova tunnistajat ning ma küsisin neilt, miks me sureme. Nad näitasid mulle vastuse Piiblist: „Ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm” (Roomlastele 5:12). Kui esimene inimene poleks olnud Jumalale sõnakuulmatu, oleks ta elanud igavesti. Mõistsin sedamaid, et see läheb suurepäraselt kokku sellega, mida ka minu uuringud olid näidanud. Mulle sai selgeks, et Jumala eesmärk ei olnud, et inimesed sureksid. Kuna peaaegu kõik meie rakud pidevalt uuenevad, on igavene elu täiesti võimalik.

Mis veenis teid, et Piibel on Jumala Sõna?

Piiblis Laulus 139:16 (UM) öeldakse Jumala kohta: „Su silmad nägid mind juba mu looteeas, sinu raamatusse kirjutati kõik minu osad.” Biokeemikuna uurin ma meie rakkudesse kirjutatud geneetilist informatsiooni. Ent kuidas teadis sellest laulukirjutaja? Mida rohkem ma Piiblit uurisin, seda enam veendusin, et see on Jumala inspireeritud.

Mis aitas teil Piibli tõde mõista?

Üks Jehoova tunnistaja hakkas minuga Piiblit uurima. Lõpuks mõistsin, miks Jumal lubab kannatusi. Samuti sain Piiblist teada, et peagi „neelab [Jumal] surma ära igaveseks ajaks” (Jesaja 25:8). Meie loojale ei valmista mingeid raskusi panna meie organismi imelised süsteemid täiuslikult talitlema, nii et võiksime elada igavesti.

Kuidas te olete saanud kasutada oma teadmisi Piiblist teiste aitamiseks?

Alates aastast 1995, mil sain Jehoova tunnistajaks, olen igal võimalusel püüdnud ka teistele Piibli tõde rääkida. Näiteks kord oli minu kolleeg täiesti endast väljas, sest tema vend oli teinud enesetapu. Tema kirik õpetab, et Jumal ei andesta iial enesetappu. Mina aga rääkisin talle Piibli ülestõusmislootusest (Johannese 5:28, 29). Teadmine, et Looja meist hoolib, pakkus talle suurt lohutust. Sellistel hetkedel tunnen, kuidas Piibli tõdede jagamine teistega toob suuremat rahuldust kui teadustöö.